Sunday, February 7, 2010

EESTLANE LEIAB OMA USU

Järgnev lugu on eeslase poolt kellega ma tuttavaks sain Pärnus. Ta on üks mu parimaid sõpru ja tal on imepärane lugu oma usule pöördumisest. Tema tegelik nimi on kustutatud privaastuse pärast.

Matt Richardson


Olen (Nimi kustutatud), 31-aastane, 2 last, tütar (nimi kustutatud) ja poeg(nimi kustutatud) , ja minu naine (nimi kustutatud), olen abielus, nüüd olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige (23.08.2009.a.)
Alustan sellest, et ma olin kunagi ristitud Luteri kirikus, kui olin väike poiss umbes 14 aastane vist? Käisin pühapäeva koolis, õppisime seal Jeesust Kristust tundma. Lugesime palju Piiblit, mängisime, laulsime ja nii edasi. 16 aastaselt läksin Pärnusse kooli ka seal olin pühendand end Piibli lugemisele iga päev, tegin kirjalike harjutusi, mis aitasid mind harida ja tundma õpida meie Pääsatjat.
Kaks aastat hiljem olin ma hommikul Pärnu turul ja sel oli üks rühmitus, kes rääkis Jeesus Kristusest, ma kuulasin neid. Peale rääkimist küsis mees: `´Kes tahab järgida Jeesus Kristust? Tõsku käsi!`´ Ja ma ei julgenud tõsta kätt, kuid ma nägin, et oli inimesi, kes tõstsid käsi. Siis ma tundsin, midagi minu südames. Minu süda oli nagu kivi, midagi rasket ja külma. See oli kohutav tunne minu elus! Ma salgasin Jeesuse Kristuse, nagu oli teinud ka Peetrus.
Peale seda hakkas minu elu suuremad probleemid: alkohol, naised, halvad seltskonnad, narkotikumid, vargused, elu oli üks pidu ja nii edasi. Oli aegu, kus ma mõtlesin, et elu on ikka mõttetu: parem oleks surra, kui nii moodi elada. Sain ühe neiuga tuttavaks tema nimi oli (nimi kustutatud), minu elu tõsine armastus. Mul oli küll elus palju tüdrukuid, kuid mitte ükski ei olnud püsiv. Hiljem sündisid meile lapsed.
Ma olin kogu see aeg ikka uskunud Jumalat, vahest ka palvetand meie Isa palvet kuid mul oli selline tunne, et ma ei leia Teda enam kunagi! Kui ühel päeval juhtus ime.
See juhtus kõik 2007a. Detsembri kuus. Olin perega kodus, kuulsime koputust. Läksin ust avama ja nägin misjonäre, kohe arvasin et Jehoova tunnistajad. Nad tutvustasid end, üks oli vanem Empi, teine oli vanem Moore. Emphi oli nii tuttav, et olin teda kuskil näinud, ma ei tea siia maani, kus kohast? Kuid juttu käigus selgus, et nad ei olnudki Jehoova tunnistajad vaid, siis Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse misjonärid. Nad rääkisid tollel ajal mulle tundmatust mehest, Joseph Smithist ja Mormoni Raamatust. Seda mida nad rääkisid oli võõras minu jaoks, ma ütlesin et meil on Piibel. Hiljem lugesin Mormoni Raamatut, mis tsiteeris neid samu sõnu: Piibel, Piibel! Meil on Piibel ja saa olla enam rohkem mingit Piiblit 2 Nefi 29:3-4
Nad küsisid, kas ma loeks Mormoni Raamatut? Jah, oli minu vastus! Siis sain veel kollase lipiku millel oli siis Kiriku informatsioon, aadress ja number. Siis meie vestlus lõppes. Sulgesin mõlemad uksed nii välimise, kui ka sisemise ukse ja ma teen seda kogu aeg enda järel. Läksin elutuppa naisele rääkima, et kes need olid ja mida räägiti. Ja samal ajal, kui vestlesin naisega ma kuulsin koputust, et keegi koputas. Ja see kõlas nii selgelt! Ma arvasin, et misjonärid unustasid midagi või tahavad veel midagi küsida. Läksin uksi avama, aga ukse taga polnud kedagi! Huvitav, tulin tuppa ja ütlesin naisele, et ei olnud kedagi.
Rahvas usub, et kui kuuled koputust ja lähed avama ja seal ei ole kedagi, siis on surm ukse taga. Et keegi lähedastest sureb varsti. Ja kui ma just naisele seda ütlesin, ta lõi mind vastu põske, ma küsisin, kas ta on hulluks läinud.
Kuid sisemuses ma teadsin, mida see tähendas kuna olin enne Piibliga väga tuttav.
Johannese ilmutuse 2:20 Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ja söön õhtust koos temaga ja tema minuga. Minu jaoks oli sündinud IME!
Kohe õhtul hakkasin lugema Mormoni Raamatut, lugesin kuskil pool ööd. Ja sain päris palju vastuseid oma küsimustele. Näiteks: kust me tuleme, mis on meie eesmärk ja mis saab pärast surma. Neid küsimusi olin ammu otsinud ja seda teevadki praegu paljud inimesed.
Järgmine päev otsustasin asja uurida ja helistasin oma vanale Luteri kiriku õpetajale. Ja küsisin kas ta teab sellist kirikut, nagu Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut? Ta ei tednud, kuid me rääkisime kaua. Üht ma mäletan mida ta ütles, et ma olen suur mees ja ma pean ise otsustama ja et iga kirik teenib mingit peameest ehk siis ta mõtles rahaliselt.
Ma läksin kohe esimesel pühapäeval Kirikusse. Ja see tundus lahe, sain kõigest aru mida räägiti, Mormoni Raamat oli ka minu jaoks lihtne lugeda. Ja nii ma hakkasin käima igal pühapäeval kirikus. Ka misjonärid käisid külas iga nädal ja jagasid taastatud evangeeliumist ja Jumala tarkust minuga ja minu perekonnaga.
Olen kogu oma südamest tänulik Jumalale, et ta oli saatnud meie ukse taha misjonärid. Tänulik päästmisplaani ja Jeesus Kristuse lepituse eest, et igal inimesel on võimalus naasta Jumala juurde. Vahet pole, kui pattune ta on! Kui ta kogu südamest oma meelt parandab ja tahab kogu oma järgneva elu järgida Kristust ja Tema eeskuju. Siis, mis saab olla Jumalale selle vastu? Jumal on armuline!
Nii ka mina, olen otsustanud järgida meie Päästja eeskuju. Vahet pole, kui raske see saab olema minu elus, aga ma püüan järgida Päästjat, sest ma olen korra usust taganend ja ma ei tahaks seda enam kunagi teha.
Minu kannatuste rada oli 2,8 aastat. Ma ei saanud enne ristitud, kuna me ei olnud naisega abielus ja meil olid lapsed. Ja naine ei olnud valmis veel abielluma. Kuid Jumal kuuleb meie palveid ja meie abiellusime 2009.a. Ma sain ristitud 20 augustil 2009.a. Eesti Taasiseseisvumispäeval, kell 10 hommikul Pärnus, Pärnu jões, ristijaks oli vanem Stoddart. See päev oli parim, minu elus, peale laste sündi. Lihtsalt SUPER ma ei oska kirjas end väljendada, aga see oli midagi erilist, mis soojendas minu südant. Isegi külm vesi ei mõjunud mulle sel päeval, kuna olen vee suhtes väga külmakartlik.
Püha Vaimu Anni sain pühapäeval 23 augustil 2009.a. Olen ka saanud Aaronliku Presteerluse ja Melkisedeki Presteerluse olen aktiivne Kiriku liige. Enne ristimist anti mulle Kiriku kutse olla ürituste kordinaator, hiljem olin misjonäride töö juhataja, praegu on mind Jumal kutsunud koguduse juhataja I nõuandjaks.
Iga päev püüan elada Jumala ja Jeesuse Kristuse seaduste ja käskude järgi ja olla kuulekas. Olla eeskujuks perekonnala ja teistele kaasinimestele ja rääkida inimestele evangeeliumist. Jagada maailmale seda rõõmu mida misjonärid teevad iga päev. Et Ta elab!
Tunnistan, et see Kirik on õige, et Mormoni Raamat on õige, kui need kaks asja on õiged, siis ka Joseph Smith on õige, seal ei saagi kahtlust ollagi. Ma usun, et kõik, mis oli Jeesuse Kristuse ajal, Tema Kirik, apostlid on õiged. Ma usun ja tean, et ka tänapäeval on see kõik taastatud ja toimib läbi elava Prohveti ja apostlite. Ma usun, et Jumal hoolib, armastab ja töötab oma lastega edasi, valmistades neile teed.