Viimane Tunnistus

Minu misjon pidi otsa saama 10 Juuli, 2009 aga mul vedas ja ma õnnestusin Eesti jääda paar päeva lisaks. Minu ema, isa, ja 15 aastane vend tulid mulle vastu ja ma sain näidata neile mida ma olin teinud oma misjoni jooksul. Ma tutvustasin oma perekonda oma eesti perekonnale kellega ma olin nii lähedaks saanud misjonil. Ma viisin neid üle eesti ja me veetsime aega, Pärnus, Tartus, ja Tallinnas. Oli nii rõõmus näidata mu vanematele eriti, neid inimesi keda ma olin teeninud kaheks aastaks. Kui sa annad ennast parima et kedagi aidata, on huvitav märgata tundeid mis tekivad südames. Mul oli selline armastus nii paljude eestlaste vastu et oli peaagu raskeim asi mida eales olin teinud et ära lahkuda kuigi mul oli perekond ja palju sõpru kodus mind ootamas. Me viimasel päeval eestis, me olime vana linnas Tallinnas. Mu ema tahtis osta endale käega kootud eesti pärast kampsuunit. Seal turul, ma märkasin üht kesk ealist naist teisel pool tänavat. Ta oli müümas kampsunid ka seal muuri ääres. Misjoni jooksul olin tuhandete võõrastega lihtsalt hakkanud jumalast rääkima siis ma ei kartnud enam seda teha, aga see oli erinev. Mina põhimõtteliselt polnud misjonär ikka kuna olin perekonnaga ja isegi oma misjoni juhataja oli õelnud mulle et ma ei pea enam tänaval kõnetama voi kontakteeruma. Ma peaagu vajutasin alla muljet et selle naisega rääkima minna aga see tunne oli nii tugev et ei saand seda ignoreerida. Ma läksin tema ette, kogu aeg mõeldes, "See on vist VIIMANE võimalus mis mul on et jagada oma usku eestlasega misjonärina." Mõttega peas et see on minu viimane tunnistus ma andsin ennast parima. Helmi (pole tema tegelik nimi) vahtis mind kui ma hakkasin talle rääkima põhjust miks ma tahtsin temaga rääkima tulla. Ma ütlesin Helmile et ma olin eestis elanud kaks aastat selleks et aidata inimestel tunda ära kui palju Jumal neid armastab. Ma nägin tema silmis et tal oli mingi kurbus. Ma tunnistasin talle et ta on Jumala tütar ja Tal on plaan iga ühele meist. Ma ei mäleta täpselt mis veel tuli suust aga lõpuks ta nõustus et anda mulle oma telefoni nuumber. Ma andsin seda edasi teisele misjonärile ja paar päeva tagasi olin taas kodus ameerikas. 3 kuud läks mööda ja ma ei kuulnud midagi Helmist. Novembri algul ma sain kirja selle misjonäri poolt kellele ma olin Helmi andmeid andnud. Ta ütles et Helmi ja tema 9 aastane tutar olid ristitud saanud ja olid nii õnnelikud oma otsuse üle. Misugune rõõm!!! Ma tean et Jumal elab ja ta hoolitseb tema lastest. Mina tundsin nagu pidin Helmiga rääkima, ja ta oli valmis selleks. Seda pole juhus.

Matt Richardson