Minu lugu

Ootasin Tartu kesklinna bussipeatuses bussi nr 4, millega iga päev linna teise otsa Variku rajooni sõitsin. Ilm oli külm nagu ikka. Mu juurde astus pikk mustas mantlis mees, rinnas silt vanem Andre, ja küsis, kas olen kuulnud mingist kirikust. Ma teadsin, et ta on mormoon, sest olin neid linnas varemgi näinud ja koolis ühes loengus oli õppejõud neist ka rääkinud. Olin elevil, sest olin juba varem nendega kõnelda tahtnud, aga alati kõndisid nad mööda või rääkisid kellegi teisega. Aga nüüd pöördus see noormees otse minu poole. Põnev! Ta küsis, kas tahaksin rohkem kuulda, olin nõus ja andsin oma telefoninumbri ning ruttasin bussi peale.

Mõni aeg hiljem helistasid mulle misjonäriõed. Tegelikult olid nad mulle mitu korda helistada püüdnud, aga ma ei saanud vastata. Olin nii närvis, sest arvasin, et äkki nad arvavad, et ma püüan neid ignoreerida. Püüdsin tagasi helistada, lootes, et nad mind nimekirjast maha ei tõmba. Õnneks nad ikka helistasid uuesti ja leppisime aja kokku, et Tartu kesklinnas kohtuda.

Kohtusime mitu korda, rääkisime usust, Joseph Smithist, päästmisplaanist ja paljust muust. Siis ühel kohtumisel rääkisin neile, et lähen oma peikale külla. Järgmisel kohtumisel rääkisid nad kohe sellest, et intiimsuhted on vaid abieluinimestele. Kuna tundsin, et see kõik on õige, võtsin seda väga tõsiselt ja ei suhelnud enam selle inimesega. Ja kui hea otsus see oli! Sest leidsin õige inimese - Matthew. Tahtsin saada ristitud, sest olin saanud tunnistuse, et see kirik on õige ja et Mormoni Raamat on tõesti püha raamat, mis on jumaliku päritoluga. Olin lugenud, mõtisklenud, uurinud, arutlenud, palvetanud ja küsinud. Teadsin kindlalt, sest see kõik tundus olevat täiuslik ja loogiline. Ma armastan oma perekonda väga ja tahtsin ka templisse minna, et ma võiksin saada võimaluse oma perega igavesti koos olla. Kes meist ei tahaks?

Ristimisel tundsin eriti tugevalt, et jah, see asi on ikka õige. Kuigi eriti tugevalt tundsin sooja vaimu pakitsust, kui paar päeva pärast ristimist templisse läksin. Olin terve aja seal nii punane näost ja seda ei juhtu minuga kunagi. See oli märk vaimust. See on kindel!

Helsingi tempel

Tahan öelda, et valik, mille ma tegin, kui otsustasin hüljata vana minu, on paremaid mu elus. Praegu juhatab Jumal selgelt mu elu. Asjad lihtsalt lähevad paika, kui püüan elada käskude järgi ja kui abi palun. Tunnistan, et see kirik on õige ja et meid juhib Jumala prohvet. Tean, et ilmutusi ja imesid on ka tänapäeval, kui inimesed vaid usuvad. Kristus on mu päästja, kelle abiga võin andeks saada mu vead. Tean, et pered võivad elada koos igavesti. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Rahu ja armastus

Olen 17 aastane neiu, ja nüüdseks olen olnud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige pea 13 kuud, ja ma võin kinnitada, et see on toonud mulle rahu südamesse.
Minu lugu võib tunduda natuke imelik, või naljakas, aga selle eest on see tõeline. Oli jaanuar, koolilastel oli vaheaeg ja mina otsustasin veeta oma vaheaja oma ema ja emapoolse perega. Olin just tulnud tagasi Tallinnast, kus mu ema elas, ise elan Pärnus. Ma läksin oma klassiõe juurde, kes oli juba Kiriku liige. Ta saatis mu bussi peale ja bussijaamas seisid kaks misjonäri Vanem Jenkins koos Vanem Barney'ga. Ma ei unusta kunagi kuidas ma ütlesin:" Vaata need usuhullud on siin". Ja sõbranna vastas selle peale:" Nad on ägedad ja nad on mu sõbrad!" Ma olin väga imestunud, ma lihtsalt ei uskunud seda. Aga kui me olime juba täitsa bussijaamas, sain aru, et see ongi tõsi, need 2 noormeest on tegelikult päris toredad, täiesti normaalsed inimesed. Sõbranna tutvustas meid omavahel ja ma sõitsin koos nendega, sama bussi peal, koju. Ma läksin küll varem maha, aga nad kutsusid mind Kirikusse, reedeõhtusele koosviibimisele, sellel ajal oli see Pereõhtu. Ideaalses mõttes ma läksin kohe järgmisel reedel, kuid mul läks sellega kuskil kuu aega. Ma läksin sinna täpselt õigeaegselt, oli just Sõbrapäeva tähistamine. Mul oli seal väga tore, ma tundsin seal tohutult armastust, ja see oli nagu joovastus, see pani mind mõtlema, et miks mitte saada veel kokku misjonäridega, leppisingi aja kokku. Me saime uuesti kokku ja nad hakkasid mind õpetama. Nad õpetasid mulle väga palju, nad avardasid mu maailmavaadet. Nad pakkusid mulle nii palju armastust, ja see oli täpselt see armastus mis mu elust veel puudus. Me panime paika ristimiskuupäeva, tõesti, ma olin väga õnnelik. Kuid see ei saanud ju ometi olla nii lihtne, nemad õpetavad, mina käin kohal, ja saan ristitud. Mul oli vaja teha vestlus koguduse juhatajaga, oli vaja valida liikmete seast üks meesterahvas, kes mind ristiks, oli vaja valida veel kõned, inimesed, kes teevad alguspalve ja ka lõpupalve. Ja ma tõesti tegin selle ära, valisin enda meelest maailma parima ristija, maailma parimad kõnelejad, ja ka palvetajad.
Peale ristimist oli minu jaoks väga tähtis templisoovituse saamine, ja ka sellega ma sain hakkama, tuli vaid kõneleda koguduse juhatajaga. Ja ka see sai tehtud. Sai ka Templis käidud, lähim tempel asus Helsinkis, ja sinna ma läksin esimest korda juuli kuus, see oli koht, kus ma tundsin ennast nii hästi, armastatuna ja puhtana.
Ma tean et see Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on õige, ma ütlen seda läbi oma tunnete, oma kogemuste ja usu. Ma tean et Mormoni Raamat on õige, ma tean, Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja. Ma tean, et Joseph Smith on õige.