Rahu ja armastus

Olen 17 aastane neiu, ja nüüdseks olen olnud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige pea 13 kuud, ja ma võin kinnitada, et see on toonud mulle rahu südamesse.
Minu lugu võib tunduda natuke imelik, või naljakas, aga selle eest on see tõeline. Oli jaanuar, koolilastel oli vaheaeg ja mina otsustasin veeta oma vaheaja oma ema ja emapoolse perega. Olin just tulnud tagasi Tallinnast, kus mu ema elas, ise elan Pärnus. Ma läksin oma klassiõe juurde, kes oli juba Kiriku liige. Ta saatis mu bussi peale ja bussijaamas seisid kaks misjonäri Vanem Jenkins koos Vanem Barney'ga. Ma ei unusta kunagi kuidas ma ütlesin:" Vaata need usuhullud on siin". Ja sõbranna vastas selle peale:" Nad on ägedad ja nad on mu sõbrad!" Ma olin väga imestunud, ma lihtsalt ei uskunud seda. Aga kui me olime juba täitsa bussijaamas, sain aru, et see ongi tõsi, need 2 noormeest on tegelikult päris toredad, täiesti normaalsed inimesed. Sõbranna tutvustas meid omavahel ja ma sõitsin koos nendega, sama bussi peal, koju. Ma läksin küll varem maha, aga nad kutsusid mind Kirikusse, reedeõhtusele koosviibimisele, sellel ajal oli see Pereõhtu. Ideaalses mõttes ma läksin kohe järgmisel reedel, kuid mul läks sellega kuskil kuu aega. Ma läksin sinna täpselt õigeaegselt, oli just Sõbrapäeva tähistamine. Mul oli seal väga tore, ma tundsin seal tohutult armastust, ja see oli nagu joovastus, see pani mind mõtlema, et miks mitte saada veel kokku misjonäridega, leppisingi aja kokku. Me saime uuesti kokku ja nad hakkasid mind õpetama. Nad õpetasid mulle väga palju, nad avardasid mu maailmavaadet. Nad pakkusid mulle nii palju armastust, ja see oli täpselt see armastus mis mu elust veel puudus. Me panime paika ristimiskuupäeva, tõesti, ma olin väga õnnelik. Kuid see ei saanud ju ometi olla nii lihtne, nemad õpetavad, mina käin kohal, ja saan ristitud. Mul oli vaja teha vestlus koguduse juhatajaga, oli vaja valida liikmete seast üks meesterahvas, kes mind ristiks, oli vaja valida veel kõned, inimesed, kes teevad alguspalve ja ka lõpupalve. Ja ma tõesti tegin selle ära, valisin enda meelest maailma parima ristija, maailma parimad kõnelejad, ja ka palvetajad.
Peale ristimist oli minu jaoks väga tähtis templisoovituse saamine, ja ka sellega ma sain hakkama, tuli vaid kõneleda koguduse juhatajaga. Ja ka see sai tehtud. Sai ka Templis käidud, lähim tempel asus Helsinkis, ja sinna ma läksin esimest korda juuli kuus, see oli koht, kus ma tundsin ennast nii hästi, armastatuna ja puhtana.
Ma tean et see Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on õige, ma ütlen seda läbi oma tunnete, oma kogemuste ja usu. Ma tean et Mormoni Raamat on õige, ma tean, Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja. Ma tean, et Joseph Smith on õige.