Monday, April 4, 2011

Minu lugu

Ootasin Tartu kesklinna bussipeatuses bussi nr 4, millega iga päev linna teise otsa Variku rajooni sõitsin. Ilm oli külm nagu ikka. Mu juurde astus pikk mustas mantlis mees, rinnas silt vanem Andre, ja küsis, kas olen kuulnud mingist kirikust. Ma teadsin, et ta on mormoon, sest olin neid linnas varemgi näinud ja koolis ühes loengus oli õppejõud neist ka rääkinud. Olin elevil, sest olin juba varem nendega kõnelda tahtnud, aga alati kõndisid nad mööda või rääkisid kellegi teisega. Aga nüüd pöördus see noormees otse minu poole. Põnev! Ta küsis, kas tahaksin rohkem kuulda, olin nõus ja andsin oma telefoninumbri ning ruttasin bussi peale.

Mõni aeg hiljem helistasid mulle misjonäriõed. Tegelikult olid nad mulle mitu korda helistada püüdnud, aga ma ei saanud vastata. Olin nii närvis, sest arvasin, et äkki nad arvavad, et ma püüan neid ignoreerida. Püüdsin tagasi helistada, lootes, et nad mind nimekirjast maha ei tõmba. Õnneks nad ikka helistasid uuesti ja leppisime aja kokku, et Tartu kesklinnas kohtuda.

Kohtusime mitu korda, rääkisime usust, Joseph Smithist, päästmisplaanist ja paljust muust. Siis ühel kohtumisel rääkisin neile, et lähen oma peikale külla. Järgmisel kohtumisel rääkisid nad kohe sellest, et intiimsuhted on vaid abieluinimestele. Kuna tundsin, et see kõik on õige, võtsin seda väga tõsiselt ja ei suhelnud enam selle inimesega. Ja kui hea otsus see oli! Sest leidsin õige inimese - Matthew. Tahtsin saada ristitud, sest olin saanud tunnistuse, et see kirik on õige ja et Mormoni Raamat on tõesti püha raamat, mis on jumaliku päritoluga. Olin lugenud, mõtisklenud, uurinud, arutlenud, palvetanud ja küsinud. Teadsin kindlalt, sest see kõik tundus olevat täiuslik ja loogiline. Ma armastan oma perekonda väga ja tahtsin ka templisse minna, et ma võiksin saada võimaluse oma perega igavesti koos olla. Kes meist ei tahaks?

Ristimisel tundsin eriti tugevalt, et jah, see asi on ikka õige. Kuigi eriti tugevalt tundsin sooja vaimu pakitsust, kui paar päeva pärast ristimist templisse läksin. Olin terve aja seal nii punane näost ja seda ei juhtu minuga kunagi. See oli märk vaimust. See on kindel!

Helsingi tempel

Tahan öelda, et valik, mille ma tegin, kui otsustasin hüljata vana minu, on paremaid mu elus. Praegu juhatab Jumal selgelt mu elu. Asjad lihtsalt lähevad paika, kui püüan elada käskude järgi ja kui abi palun. Tunnistan, et see kirik on õige ja et meid juhib Jumala prohvet. Tean, et ilmutusi ja imesid on ka tänapäeval, kui inimesed vaid usuvad. Kristus on mu päästja, kelle abiga võin andeks saada mu vead. Tean, et pered võivad elada koos igavesti. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

4 comments:

  1. Tere!
    Nii tore, lahe lugeda kuidas inimesed on leidnud tee Jumala juurde.
    Ma loodan, et see on tore koht, kus saame oma tunnistusi jagada, et ka teised võiksid meist ja päästmisplaanist rohkem teada saada.

    Päikest
    :-)

    ReplyDelete
  2. Minu meelest ka hea koht. Ja liikmetelegi kasulik, et oma tunnistust tugevdada. Loodan, et paljud kirjutavad endast!

    ReplyDelete
  3. Maris! Sa oled nii vahva! Tänan kirjutamast. Ma loodan ka et varsti sellest bloggist saab koht mida paljud eestlased saavad kasutada. Tunnen teist puudust!

    ReplyDelete