Minu lugu

Ootasin Tartu kesklinna bussipeatuses bussi nr 4, millega iga päev linna teise otsa Variku rajooni sõitsin. Ilm oli külm nagu ikka. Mu juurde astus pikk mustas mantlis mees, rinnas silt vanem Andre, ja küsis, kas olen kuulnud mingist kirikust. Ma teadsin, et ta on mormoon, sest olin neid linnas varemgi näinud ja koolis ühes loengus oli õppejõud neist ka rääkinud. Olin elevil, sest olin juba varem nendega kõnelda tahtnud, aga alati kõndisid nad mööda või rääkisid kellegi teisega. Aga nüüd pöördus see noormees otse minu poole. Põnev! Ta küsis, kas tahaksin rohkem kuulda, olin nõus ja andsin oma telefoninumbri ning ruttasin bussi peale.

Mõni aeg hiljem helistasid mulle misjonäriõed. Tegelikult olid nad mulle mitu korda helistada püüdnud, aga ma ei saanud vastata. Olin nii närvis, sest arvasin, et äkki nad arvavad, et ma püüan neid ignoreerida. Püüdsin tagasi helistada, lootes, et nad mind nimekirjast maha ei tõmba. Õnneks nad ikka helistasid uuesti ja leppisime aja kokku, et Tartu kesklinnas kohtuda.

Kohtusime mitu korda, rääkisime usust, Joseph Smithist, päästmisplaanist ja paljust muust. Siis ühel kohtumisel rääkisin neile, et lähen oma peikale külla. Järgmisel kohtumisel rääkisid nad kohe sellest, et intiimsuhted on vaid abieluinimestele. Kuna tundsin, et see kõik on õige, võtsin seda väga tõsiselt ja ei suhelnud enam selle inimesega. Ja kui hea otsus see oli! Sest leidsin õige inimese - Matthew. Tahtsin saada ristitud, sest olin saanud tunnistuse, et see kirik on õige ja et Mormoni Raamat on tõesti püha raamat, mis on jumaliku päritoluga. Olin lugenud, mõtisklenud, uurinud, arutlenud, palvetanud ja küsinud. Teadsin kindlalt, sest see kõik tundus olevat täiuslik ja loogiline. Ma armastan oma perekonda väga ja tahtsin ka templisse minna, et ma võiksin saada võimaluse oma perega igavesti koos olla. Kes meist ei tahaks?

Ristimisel tundsin eriti tugevalt, et jah, see asi on ikka õige. Kuigi eriti tugevalt tundsin sooja vaimu pakitsust, kui paar päeva pärast ristimist templisse läksin. Olin terve aja seal nii punane näost ja seda ei juhtu minuga kunagi. See oli märk vaimust. See on kindel!

Helsingi tempel

Tahan öelda, et valik, mille ma tegin, kui otsustasin hüljata vana minu, on paremaid mu elus. Praegu juhatab Jumal selgelt mu elu. Asjad lihtsalt lähevad paika, kui püüan elada käskude järgi ja kui abi palun. Tunnistan, et see kirik on õige ja et meid juhib Jumala prohvet. Tean, et ilmutusi ja imesid on ka tänapäeval, kui inimesed vaid usuvad. Kristus on mu päästja, kelle abiga võin andeks saada mu vead. Tean, et pered võivad elada koos igavesti. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Rahu ja armastus

Olen 17 aastane neiu, ja nüüdseks olen olnud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige pea 13 kuud, ja ma võin kinnitada, et see on toonud mulle rahu südamesse.
Minu lugu võib tunduda natuke imelik, või naljakas, aga selle eest on see tõeline. Oli jaanuar, koolilastel oli vaheaeg ja mina otsustasin veeta oma vaheaja oma ema ja emapoolse perega. Olin just tulnud tagasi Tallinnast, kus mu ema elas, ise elan Pärnus. Ma läksin oma klassiõe juurde, kes oli juba Kiriku liige. Ta saatis mu bussi peale ja bussijaamas seisid kaks misjonäri Vanem Jenkins koos Vanem Barney'ga. Ma ei unusta kunagi kuidas ma ütlesin:" Vaata need usuhullud on siin". Ja sõbranna vastas selle peale:" Nad on ägedad ja nad on mu sõbrad!" Ma olin väga imestunud, ma lihtsalt ei uskunud seda. Aga kui me olime juba täitsa bussijaamas, sain aru, et see ongi tõsi, need 2 noormeest on tegelikult päris toredad, täiesti normaalsed inimesed. Sõbranna tutvustas meid omavahel ja ma sõitsin koos nendega, sama bussi peal, koju. Ma läksin küll varem maha, aga nad kutsusid mind Kirikusse, reedeõhtusele koosviibimisele, sellel ajal oli see Pereõhtu. Ideaalses mõttes ma läksin kohe järgmisel reedel, kuid mul läks sellega kuskil kuu aega. Ma läksin sinna täpselt õigeaegselt, oli just Sõbrapäeva tähistamine. Mul oli seal väga tore, ma tundsin seal tohutult armastust, ja see oli nagu joovastus, see pani mind mõtlema, et miks mitte saada veel kokku misjonäridega, leppisingi aja kokku. Me saime uuesti kokku ja nad hakkasid mind õpetama. Nad õpetasid mulle väga palju, nad avardasid mu maailmavaadet. Nad pakkusid mulle nii palju armastust, ja see oli täpselt see armastus mis mu elust veel puudus. Me panime paika ristimiskuupäeva, tõesti, ma olin väga õnnelik. Kuid see ei saanud ju ometi olla nii lihtne, nemad õpetavad, mina käin kohal, ja saan ristitud. Mul oli vaja teha vestlus koguduse juhatajaga, oli vaja valida liikmete seast üks meesterahvas, kes mind ristiks, oli vaja valida veel kõned, inimesed, kes teevad alguspalve ja ka lõpupalve. Ja ma tõesti tegin selle ära, valisin enda meelest maailma parima ristija, maailma parimad kõnelejad, ja ka palvetajad.
Peale ristimist oli minu jaoks väga tähtis templisoovituse saamine, ja ka sellega ma sain hakkama, tuli vaid kõneleda koguduse juhatajaga. Ja ka see sai tehtud. Sai ka Templis käidud, lähim tempel asus Helsinkis, ja sinna ma läksin esimest korda juuli kuus, see oli koht, kus ma tundsin ennast nii hästi, armastatuna ja puhtana.
Ma tean et see Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on õige, ma ütlen seda läbi oma tunnete, oma kogemuste ja usu. Ma tean et Mormoni Raamat on õige, ma tean, Jeesus Kristus on meie Päästja ja Lunastaja. Ma tean, et Joseph Smith on õige.

EESTLANE LEIAB OMA USU

Järgnev lugu on eeslase poolt kellega ma tuttavaks sain Pärnus. Ta on üks mu parimaid sõpru ja tal on imepärane lugu oma usule pöördumisest. Tema tegelik nimi on kustutatud privaastuse pärast.

Matt Richardson

Olen (Nimi kustutatud), 31-aastane, 2 last, tütar (nimi kustutatud) ja poeg(nimi kustutatud) , ja minu naine (nimi kustutatud), olen abielus, nüüd olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige (23.08.2009.a.)
Alustan sellest, et ma olin kunagi ristitud Luteri kirikus, kui olin väike poiss umbes 14 aastane vist? Käisin pühapäeva koolis, õppisime seal Jeesust Kristust tundma. Lugesime palju Piiblit, mängisime, laulsime ja nii edasi. 16 aastaselt läksin Pärnusse kooli ka seal olin pühendand end Piibli lugemisele iga päev, tegin kirjalike harjutusi, mis aitasid mind harida ja tundma õpida meie Pääsatjat.
Kaks aastat hiljem olin ma hommikul Pärnu turul ja sel oli üks rühmitus, kes rääkis Jeesus Kristusest, ma kuulasin neid. Peale rääkimist küsis mees: `´Kes tahab järgida Jeesus Kristust? Tõsku käsi!`´ Ja ma ei julgenud tõsta kätt, kuid ma nägin, et oli inimesi, kes tõstsid käsi. Siis ma tundsin, midagi minu südames. Minu süda oli nagu kivi, midagi rasket ja külma. See oli kohutav tunne minu elus! Ma salgasin Jeesuse Kristuse, nagu oli teinud ka Peetrus.
Peale seda hakkas minu elu suuremad probleemid: alkohol, naised, halvad seltskonnad, narkotikumid, vargused, elu oli üks pidu ja nii edasi. Oli aegu, kus ma mõtlesin, et elu on ikka mõttetu: parem oleks surra, kui nii moodi elada. Sain ühe neiuga tuttavaks tema nimi oli (nimi kustutatud), minu elu tõsine armastus. Mul oli küll elus palju tüdrukuid, kuid mitte ükski ei olnud püsiv. Hiljem sündisid meile lapsed.
Ma olin kogu see aeg ikka uskunud Jumalat, vahest ka palvetand meie Isa palvet kuid mul oli selline tunne, et ma ei leia Teda enam kunagi! Kui ühel päeval juhtus ime.
See juhtus kõik 2007a. Detsembri kuus. Olin perega kodus, kuulsime koputust. Läksin ust avama ja nägin misjonäre, kohe arvasin et Jehoova tunnistajad. Nad tutvustasid end, üks oli vanem Empi, teine oli vanem Moore. Emphi oli nii tuttav, et olin teda kuskil näinud, ma ei tea siia maani, kus kohast? Kuid juttu käigus selgus, et nad ei olnudki Jehoova tunnistajad vaid, siis Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse misjonärid. Nad rääkisid tollel ajal mulle tundmatust mehest, Joseph Smithist ja Mormoni Raamatust. Seda mida nad rääkisid oli võõras minu jaoks, ma ütlesin et meil on Piibel. Hiljem lugesin Mormoni Raamatut, mis tsiteeris neid samu sõnu: Piibel, Piibel! Meil on Piibel ja saa olla enam rohkem mingit Piiblit 2 Nefi 29:3-4
Nad küsisid, kas ma loeks Mormoni Raamatut? Jah, oli minu vastus! Siis sain veel kollase lipiku millel oli siis Kiriku informatsioon, aadress ja number. Siis meie vestlus lõppes. Sulgesin mõlemad uksed nii välimise, kui ka sisemise ukse ja ma teen seda kogu aeg enda järel. Läksin elutuppa naisele rääkima, et kes need olid ja mida räägiti. Ja samal ajal, kui vestlesin naisega ma kuulsin koputust, et keegi koputas. Ja see kõlas nii selgelt! Ma arvasin, et misjonärid unustasid midagi või tahavad veel midagi küsida. Läksin uksi avama, aga ukse taga polnud kedagi! Huvitav, tulin tuppa ja ütlesin naisele, et ei olnud kedagi.
Rahvas usub, et kui kuuled koputust ja lähed avama ja seal ei ole kedagi, siis on surm ukse taga. Et keegi lähedastest sureb varsti. Ja kui ma just naisele seda ütlesin, ta lõi mind vastu põske, ma küsisin, kas ta on hulluks läinud.
Kuid sisemuses ma teadsin, mida see tähendas kuna olin enne Piibliga väga tuttav.
Johannese ilmutuse 2:20 Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ja söön õhtust koos temaga ja tema minuga. Minu jaoks oli sündinud IME!
Kohe õhtul hakkasin lugema Mormoni Raamatut, lugesin kuskil pool ööd. Ja sain päris palju vastuseid oma küsimustele. Näiteks: kust me tuleme, mis on meie eesmärk ja mis saab pärast surma. Neid küsimusi olin ammu otsinud ja seda teevadki praegu paljud inimesed.
Järgmine päev otsustasin asja uurida ja helistasin oma vanale Luteri kiriku õpetajale. Ja küsisin kas ta teab sellist kirikut, nagu Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut? Ta ei tednud, kuid me rääkisime kaua. Üht ma mäletan mida ta ütles, et ma olen suur mees ja ma pean ise otsustama ja et iga kirik teenib mingit peameest ehk siis ta mõtles rahaliselt.
Ma läksin kohe esimesel pühapäeval Kirikusse. Ja see tundus lahe, sain kõigest aru mida räägiti, Mormoni Raamat oli ka minu jaoks lihtne lugeda. Ja nii ma hakkasin käima igal pühapäeval kirikus. Ka misjonärid käisid külas iga nädal ja jagasid taastatud evangeeliumist ja Jumala tarkust minuga ja minu perekonnaga.
Olen kogu oma südamest tänulik Jumalale, et ta oli saatnud meie ukse taha misjonärid. Tänulik päästmisplaani ja Jeesus Kristuse lepituse eest, et igal inimesel on võimalus naasta Jumala juurde. Vahet pole, kui pattune ta on! Kui ta kogu südamest oma meelt parandab ja tahab kogu oma järgneva elu järgida Kristust ja Tema eeskuju. Siis, mis saab olla Jumalale selle vastu? Jumal on armuline!
Nii ka mina, olen otsustanud järgida meie Päästja eeskuju. Vahet pole, kui raske see saab olema minu elus, aga ma püüan järgida Päästjat, sest ma olen korra usust taganend ja ma ei tahaks seda enam kunagi teha.
Minu kannatuste rada oli 2,8 aastat. Ma ei saanud enne ristitud, kuna me ei olnud naisega abielus ja meil olid lapsed. Ja naine ei olnud valmis veel abielluma. Kuid Jumal kuuleb meie palveid ja meie abiellusime 2009.a. Ma sain ristitud 20 augustil 2009.a. Eesti Taasiseseisvumispäeval, kell 10 hommikul Pärnus, Pärnu jões, ristijaks oli vanem Stoddart. See päev oli parim, minu elus, peale laste sündi. Lihtsalt SUPER ma ei oska kirjas end väljendada, aga see oli midagi erilist, mis soojendas minu südant. Isegi külm vesi ei mõjunud mulle sel päeval, kuna olen vee suhtes väga külmakartlik.
Püha Vaimu Anni sain pühapäeval 23 augustil 2009.a. Olen ka saanud Aaronliku Presteerluse ja Melkisedeki Presteerluse olen aktiivne Kiriku liige. Enne ristimist anti mulle Kiriku kutse olla ürituste kordinaator, hiljem olin misjonäride töö juhataja, praegu on mind Jumal kutsunud koguduse juhataja I nõuandjaks.
Iga päev püüan elada Jumala ja Jeesuse Kristuse seaduste ja käskude järgi ja olla kuulekas. Olla eeskujuks perekonnala ja teistele kaasinimestele ja rääkida inimestele evangeeliumist. Jagada maailmale seda rõõmu mida misjonärid teevad iga päev. Et Ta elab!
Tunnistan, et see Kirik on õige, et Mormoni Raamat on õige, kui need kaks asja on õiged, siis ka Joseph Smith on õige, seal ei saagi kahtlust ollagi. Ma usun, et kõik, mis oli Jeesuse Kristuse ajal, Tema Kirik, apostlid on õiged. Ma usun ja tean, et ka tänapäeval on see kõik taastatud ja toimib läbi elava Prohveti ja apostlite. Ma usun, et Jumal hoolib, armastab ja töötab oma lastega edasi, valmistades neile teed.

Viimane Tunnistus

Minu misjon pidi otsa saama 10 Juuli, 2009 aga mul vedas ja ma õnnestusin Eesti jääda paar päeva lisaks. Minu ema, isa, ja 15 aastane vend tulid mulle vastu ja ma sain näidata neile mida ma olin teinud oma misjoni jooksul. Ma tutvustasin oma perekonda oma eesti perekonnale kellega ma olin nii lähedaks saanud misjonil. Ma viisin neid üle eesti ja me veetsime aega, Pärnus, Tartus, ja Tallinnas. Oli nii rõõmus näidata mu vanematele eriti, neid inimesi keda ma olin teeninud kaheks aastaks. Kui sa annad ennast parima et kedagi aidata, on huvitav märgata tundeid mis tekivad südames. Mul oli selline armastus nii paljude eestlaste vastu et oli peaagu raskeim asi mida eales olin teinud et ära lahkuda kuigi mul oli perekond ja palju sõpru kodus mind ootamas. Me viimasel päeval eestis, me olime vana linnas Tallinnas. Mu ema tahtis osta endale käega kootud eesti pärast kampsuunit. Seal turul, ma märkasin üht kesk ealist naist teisel pool tänavat. Ta oli müümas kampsunid ka seal muuri ääres. Misjoni jooksul olin tuhandete võõrastega lihtsalt hakkanud jumalast rääkima siis ma ei kartnud enam seda teha, aga see oli erinev. Mina põhimõtteliselt polnud misjonär ikka kuna olin perekonnaga ja isegi oma misjoni juhataja oli õelnud mulle et ma ei pea enam tänaval kõnetama voi kontakteeruma. Ma peaagu vajutasin alla muljet et selle naisega rääkima minna aga see tunne oli nii tugev et ei saand seda ignoreerida. Ma läksin tema ette, kogu aeg mõeldes, "See on vist VIIMANE võimalus mis mul on et jagada oma usku eestlasega misjonärina." Mõttega peas et see on minu viimane tunnistus ma andsin ennast parima. Helmi (pole tema tegelik nimi) vahtis mind kui ma hakkasin talle rääkima põhjust miks ma tahtsin temaga rääkima tulla. Ma ütlesin Helmile et ma olin eestis elanud kaks aastat selleks et aidata inimestel tunda ära kui palju Jumal neid armastab. Ma nägin tema silmis et tal oli mingi kurbus. Ma tunnistasin talle et ta on Jumala tütar ja Tal on plaan iga ühele meist. Ma ei mäleta täpselt mis veel tuli suust aga lõpuks ta nõustus et anda mulle oma telefoni nuumber. Ma andsin seda edasi teisele misjonärile ja paar päeva tagasi olin taas kodus ameerikas. 3 kuud läks mööda ja ma ei kuulnud midagi Helmist. Novembri algul ma sain kirja selle misjonäri poolt kellele ma olin Helmi andmeid andnud. Ta ütles et Helmi ja tema 9 aastane tutar olid ristitud saanud ja olid nii õnnelikud oma otsuse üle. Misugune rõõm!!! Ma tean et Jumal elab ja ta hoolitseb tema lastest. Mina tundsin nagu pidin Helmiga rääkima, ja ta oli valmis selleks. Seda pole juhus.

Matt Richardson